Rõuge Seenepäevad 2009: intervjuud

07.-13.09.2009 Rõuge Seenepäevade eelsel nädalal esitasid Looduskalender ja Viitina Loodushariduskeskus esinejatele mõned küsimused.

Küsimustele vastab Erast Parmasto.

Looduskalender: Erast Parmasto, kas Teil on meeles oma elu esimesed seenelkäigud, esimene seen?

Erast Parmasto: Sündisin Nõmme linnas, meie krundi piirdeaia sees oli mände, mustikaid, kanarbikku, seentest hirvepähklit, aga ka männiriisikat. Seda nägi ilma mingi erikäigutagi. Päris mets oli paarisaja meetri kaugusel, ema võttis mind seenele kaasa, kui koolieani oli veel õige mitu aastat.

LK: Meile tundub, et ainult raamatute abil seeni tundma õppida pole võimalik, taimedega on küll palju lihtsam. Seente puhul on seenetundja juhatust metsas vaja.

EP: Ilma raamatuteta ammugi pole võimalik, palja juhatamise-näitamise peale ei jää ühe liigi erinevused teistest kuigi kergelt meelde. Sama on ka kõige muu äraõppimisega, meis paljudes on nii palju õpitud abitust. Seda, et tulgu keegi ja näidaku korduvalt näpuga, seletagu kõik ära, õpetagu meid targaks. Eriti on sellega hädas need, kes kõrges koolis õppemaksu maksavad, neist mõned lausa nõuavad tarkuse peakolu sisse valamist. Aga teiselt poolt – tark õpetuseandja kulub elus alati ära.

LK: Kas seentega tegelemine muudab inimest, on seeneteadlased mõneti ühte nägu?

EP: Seened vahest mitte, looduse tegelik vaatamine-nägemine (erinevalt televiisori vahtimisele) ehk muudab küll. Kõiki. Teadlane olemine sunnib inimest aususele, pettuse põlgamisele, kõigesse kriitiliselt suhtumisele; kui seda küllaldasel määral ei suudeta, satub ka teadlane iseloomu kahestumise elik skisofreenia võrku. Mõne paneb jooma, teise teeb tigedaks.

Intervjuud Erast Parmastoga loe edasi :: siit ::

Küsimustele vastab Mall Vaasma.

VLHK: Kus Eestis on seenerikkaimad metsad?

MV: Siin tuleb teada, millistest seentest on jutt. Kui tegu on kukeseentega, siis ma pakun Kagu-Eestit, kui aga männiriisikaga, siis Lahemaad. Seal on uuritud seente saagikust ja leitud, et meie metsade kõige saagikam liik ongi männiriisikas, edasi järgnesid kitsemampel ja tuhmuv pilvik. Raplamaal oli kõige saagikam liik külmaseen. Uurimuste tulemused on avaldatud Loodusuurijate Seltsi Aastaraamatus nr. 68. Samas - kõik oleneb aastast, mil on seeni ja mil pole. Kui pead silmas söögiseente massi, siis puhtalt tunnete põhjal pakun Kagu-Eestit. Liigiliselt mitmekesisemad metsad oleksid ehk Saaremaa ja Hiiumaa.

VLHK: Mitu seeneliiki võib Eestis leida näiteks sajal ruutmeetril vanas metsas?

MV: Vanadest metsadest on hästi uuritud Järvselja põlismetsa kvartal, mis on 17 ha ja sealt on leitud 621 liiki seeni. Selles nimestikus pole suurt osa mikroseeni.

VLHK: Kas on võimalik Eestis üks ruutmeeter maad ilma ühegi "viiteta" seenele?

Ei ole võimalik, kui ta pole mingi steriilne ala. Isegi aletatud pinnases on mullaseened ja seeneniidistik säilinud. Rannaliiv võib olla seenteta, kui sealt meri üle uhab, samas on meres veeseened ja võibolla on olemas ka "amfiibseened", ma ei tea seda.

Küsimustele vastab Urmas Tartes.

VHLK: Sinu makro-objektiivi ja kaamera läbi muutub seene viljakeha justkui maastikuks, kus elavad põnevad tüübid ...

UT: Inimeste kui suurte loomade jaoks on seen selline parajalt pihku mahtuv organism. Tillukeste mutukate-putukate, lestade jaoks on see omakorda kui suur ja põnev maastik, kus ukerdatakse nii seenekübara pealmisel kui alaküljel ja minnakse ka vajadusel vihma eest peitu. Suur hulk seenekübara elanikke tuleb sinna samasugust kulinaarset huvi rahuldama nagu inimesed seenel käies. Putukad-mutukad söövad eelkõige eoseid, kuid ei ütle ära ka inimese jaoks pehmena näivatest eoslehtedest ja viljalihast. Seenekübaras elavad loomakesed on nii väikesed, et palja silmaga vaadates on nad kui tillukesed punktikesed. Suurenduse all muutuvad nad põnevateks lestadeks, hooghändadeks ja muudeks putukateks.

VHLK: Kui kiiresti kasvab seen ja kui suureks ta võib paisuda?

UT: Seene viljakeha kerkib üles päeva(de)ga, kahaneb nädalate-kuudega. Seeneniidistik aga kasvab aastaid ja aastakümneid. Suurimaks organismiks Maal, aga suurimaks seeneks kindlasti on pakutud tõmmu-külmaseent Armillaria ostoyae. Algselt on seda Oregonis uuritud, siis on leitud sama liigi veel suurem isend Michiganis. Google'is leiab ta kohta palju põnevat. Mõistagi on selle rekordi juures ka kahtlejaid ja eks Erast Parmasto oskab seda teemat paremini kommenteerida. Oregoni seeneniidistiku pindalaks on mõõdetud 8,9 km2. Vaata ka: wikipedia.org

VHLK: Milline on sinu lemmikseen panni peal?

UT: Võis praetud kukeseened. Silmadega söön ma seeni meelsamini, lihtne maapoiss nagu olen!

Küsimustele vastab Vello Liiv.

VHLK: Oled seenestaja taskuraamatute "400 Eesti seent" ja "100 söögiseent" kaasautor. Kaua võttis aega fotomaterjali kogumine?

VL: Sellele küsimusele ei saa adekvaatselt vastata, kuna nende raamatute jaoks ma spetsiaalselt materjali ei kogunud. Periood, millal need pildid tegin, oli üpris pikk. Vanim slaid oli ligi 40 aastat vana. Suurem osa materjalist pildistasin siiski viimase 10 aasta jooksul. Digipilte oli trükihetkeks veel vähe tehtud.

VHLK: Sinu kodu asub Viidumäel. Kas see koht on ka mükoloogiliselt rikas?

VL: Viidumäele rajasin elamise 25 aastat tagasi just tänu liigirohkusele, kuid arvan, et siiani on suurem osa veel leidmata!

VHLK: Milline on sinu lemmik seenmodell?

VL: Olen ilmselt kollektsionääritüüpi ja iga uus leid kogusse pakub rahuldust nagu filatelistile. On muidugi ka seeni, mida olen kümneid kordi pildistanud eesmärgiga saada erinevaid kasvustaadiume või lihtsalt lootes kvaliteetsemat pilti. Pean nentima, et minu seenepiltide sisu on maksimaalselt edasi anda määramiseks vajalike tunnuseid. Pildi kunstiline tase on sekundaarne.

Küsimustele vastab Vladislav Koržets.

VHLK: "Korilase käsiraamatus" on seenel väärikas koht ...

VK: Eks seentel ole üsna väärikas koht ka looduses, ehkki see eriti välja ei paista, kui me pole just sobival ajal heas seenemetsas. Inimkultuuris on aga suhtumine seentesse ikka olnud vastakas, sealhulgas ka Eesti - näiteks Kihnus ei võetud ”maa hallitust” suu sissegi.

VHLK: Mis on su lemmikseen?

VK: Väga selget lemmikseent polegi, kuid tõstaksin esile kaseriisika ja tõmmuriisika, mis on tiheda, paksu ”lihaga” ning pakuvad hapendatuina tõelise kulinaarse elamuse.

VHLK: Kas seen sobib toidulauas kokku näiteks kalaga?

VK: Seen ja kala käivad kokku nagu sukk ja saabas. Seen sobib kalasupi sisse, küpseva kala kõhtu, koos kalaga pirukasse jne. Eriti hästi sobivad kokku omakorjatud seen ja omapüütud kala.

Küsimustele vastab Arne Ader.

VLHK: Mis on sinu lemmikseenmodell?

AA: Punane kärbseseen – ta on atraktiivne ja seenelised jätavad nad enamasti fotograafidele.

VLHK: Milliseid seeni sööd?

AA: Eelistan pildistamist seente praadimisele. Mõnikord ei suuda ma siiski vastu panna ja korjan kaasa mõned kukeseened, sirmikud, šampinjonid või puravikud. Hoidiseid ei tee.

VLHK: Kas seent peab teistmoodi pildistama kui taime?

AA: Kindlasti. Seentel on oma eripära, mida tuleb pildisamisel arvestada. Aga see on pikem jutt, mida peaks fotokoolitusel rääkima.

Küsimustele vastab Mats Kangur.

VLHK: Milline on sinu suhe seentega?

MK: Meil kutsuti seeni metsalihaks. Aias oli kindel känd, kus kasvasid kännumamplid, heki äärest sai suuri sirmikuid, hobusetalli mõnest lahtris tõi isa teinekord peotäie šampinjone. Ja muidugi maja taga metsas olid kindlad riisika ja pilviku kohad. Just viimasel ajal olen mõelnud sellele, et need seened ei olnud lihtsalt maitsev suutäis, vaid ka kohe kindlasti kaaslased. Püsiasukad. Isikulised! Seenelkäimised on olnud lapsepõlvest peale kindel sügise osa. Võibolla naudin neid käike ja korjamist isegi rohkemgi kui neist saadud hõrke roogasid.

VLHK: Milliseid seeni oled pildistanud?

MK: Olen olnud põhiliselt vilkamate tegelaste peal väljas. Taimed ja seened ei ole olnud kuigi sagedased modellid. Põhiliselt luusin pika toruga ja suurem seenepildistamine on veel kindlasti ees. Eks igaks asjaks peab saama kusagilt tõuke. Olen märganud, et peale eelmise sügise seenelaagrit peatun seente juures juba palju pikemalt.

VLHK: Kas oled hiljuti seoses seentega midagi uut ja huvitavat enda jaoks avastanud?

MK: Üks hilisemaid avastusi on olnud murumunad. Meil kodus neid ei söödud. Keegi polnud lihtsalt soovitanud. Hea, et pea kõik meil kasvavad murumunad on söödavad. Praen neid õhukeste viiludena võis. Väga maitsvad! Pildiüllatuse on aga valmistanud puugipask. Teinekord on tuulise ilmaga hea seened ette võtta. Eriti taelad. Nad ei kõigu nii palju kui taimed. Saab rahulikult säritada ja mõnusalt aega veeta. Puugipask on aga liikuv seen. Seda ma ei teadnud, et nii liikuv! Tegin pikema säri ja vaatan, et teravusest jääb puudu. Sättisin veidi fookust ja ava, aga ikka kuidagi pehme. Seejärel vaadates neid järjestikuseid kaadreid olin päris üllatunud. Seen oli ennast uduseks liigutanud!